Raske kombineeritud immuunpuudulikkus

Raske kombineeritud immuunpuudulikkus ehk SCID-sündroom (inglise keeles severe combined immunodeficiency disease, SCID) on osal imetajatest (sh inimlastel) esinev primaarse immuunpuudulikkuse vorm, millele on iseloomulikud lümfopeenia ning korduvad raskekujulised bakteriaalsed ja seeninfektsioonid.

SCID-sündroom on haruldane kaasasündinud immuunsüsteemi talitlushäirete rühm, mida põhjustavad mutatsioonid immuunrakkude arengul olulistes geenides (teatakse 15 geeni). Nende häirete tunnuseks on T-rakkude diferentatsiooni puudumine, mis kas otseselt või kaudselt kahjustab B-rakkude vahendatud humoraalset immuunsust.[1] SCID-sündroomi korral võib esineda häireid ka loomulike tappurrakkude töös.[2] SCID-sündroomi õigeaegne diagnoosimine võib patsiendi elu tunduvalt pikendada, kuna primaarse immuunpuudulikkusega lastel põhjustab elusvaktsiinidega vaktsineerimine haigestumist või koguni surma.[2]

SCID-sündroom liigitatakse kahte rühma:

  • B-rakkude vahendatud SCID (ligi 70% haigusjuhtudest);
  • B-rakkude vahenduseta SCID.

Lisaks võidakse SCID-sündroomi liigitada ka rakupõhiselt: B-rakkude (B+ või B–) ja NK-rakkude (NK+ või NK–) järgi, T-rakkude staatus on (T–).[2] Päritavuse mustri järgi jagatakse sündroom kaheks: X-liiteline ja autosomaalne retsessiivne vorm.

Raskel kombineeritud immuunpuudulikkusel eristatakse mitmeid alavorme. X-liiteline raske kombineeritud immuunpuudulikkus põhjustab mutatsiooni interleukiinide retseptori γ-ahelas (γc), mis on interleukiin-2 (IL-2), IL-4, IL-7, IL-9, IL-15 ja IL-21 retseptoritel ühine (common γ chain). X-liitelise raske kombineeritud immuunpuudulikkuse korral esineb B-lümfotsüüte tavaliselt normaalses koguses, kuid need ei küpse ega talitle.[3] Mutatsioonid geenides, mis kodeerivad adenosiini deaminaasi (ADA), Janus kinaas 3 (JAK3), IL-7 retseptori α-ahelat, rekombinaas-aktiveeritud geenis (RAG 1 ja RAG 2), CD45-s või Artemise geenis põhjustavad tuntumaid raske kombineeritud immuunpuudulikkuse vorme, mis kanduvad edasi autosomaalse retsessiivse mustriga.[4][5][6][7]

Olenemata erinevast geneetilisest põhjusest on SCID-ga indiviidide sümptomid sarnased ning ilmnevad esimeste elukuude jooksul. Isegi tavalised keskkonnaorganismid, nagu Pneumocystis carinii ja Aspergillus'e liigid, võivad selle sündroomi puhul tekitada infektsioone, kuigi muidu nad seda ei tee. Rakusisesed organismid, näiteks Listeria ja Legionella ning viirused (nt Epsteini-Barri viirus), võivad põhjustada laastavaid haigusi. Raske kombineeritud immuunpuudulikkuse diagnoosimata jäämisel ja ravi puudumisel on sündroom esimeste eluaastate jooksul surmav.[5]

SCID-d on võimalik ravida genotüübiliselt identse inimese leukotsüütide antigeeniga (HLA) luuüdi või haploidentse T-rakkudeta luuüdi transplantatsiooniga.[6] Aastatel 1968–1973 ootasid SCIDi diagnoosiga patsiendid sobivaid doonoreid steriilses keskkonnas, n-ö mullis, millest tuleneb haiguse rahvapärane nimetus – mullilapse sündroom (Bubbleboy syndrome).[8] Lisaks luuüdi transplantatsioonile on SCID-d võimalik ravida geeniteraapiaga.[1]

  1. 1,0 1,1 Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt. Viide nimega üks on ilma tekstita.
  2. 2,0 2,1 2,2 Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt. Viide nimega EJ22L on ilma tekstita.
  3. Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt. Viide nimega DdDEU on ilma tekstita.
  4. Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt. Viide nimega HSC on ilma tekstita.
  5. 5,0 5,1 Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt. Viide nimega kolm on ilma tekstita.
  6. 6,0 6,1 Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt. Viide nimega neli on ilma tekstita.
  7. Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt. Viide nimega kaheksa on ilma tekstita.
  8. Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt. Viide nimega MOynn on ilma tekstita.

© MMXXIII Rich X Search. We shall prevail. All rights reserved. Rich X Search